13/05/2024
Endrik Raun, Läänemaa jahindusklubi esimees, kirjutab „Maalehe“ arvamusloos, et üha enam satub jahindus ajakirjanduse huviorbiiti jahimeeste ja äärmuslike loomakaitsjate vastasseisu tõttu ning pärib: rotile võib mürki sööta, aga kormorani munade õlitamine on surmapatt?
Aplodeerin autorile. Jutt õige. Mitte üksnes artikli teemal, ka laiemalt on meie häda selles, et kuulame ja kaasame vähe teadlasi ja valdkonna spetsialiste. Küll oleme reipad uskuma emotsioonidest kantud ja oma arvamuse ülimuslikkuse kinnitamiseks siit-sealt nopitud statistilisi tõejuppe ühte korvi laduvat populisti ja ametnik-spetsialisti. Nende kõrval ka ajakirjandust juhul, kui see avalikkusele pooltõdesid kuulutab.
Et paljudel „Maalehte“ ei käi ega pole digipaketi ligipääsu, kopeerin siia kogu teksti.
***
Me näeme pidevalt riigijuhtimises igal tasandil palju populismi ja kõigele vastu olemist: kõik, mis on tehtud, on vale, kõik, mida tehakse, on samuti vale. Ja kuskil on alati seltskond, kes teab täpselt, mida oleks tulnud teha ja peaks tegema.
Samasugune suhtumine levib nagu viirus päevapoliitikast muudele elualadele. Faktide ja päriselu eiramine, populism, suutmatus näha suurt pilti, defineerida ühiseid eesmärke ja neis kokku leppida. Kõik see levib üha laiemalt ja sügavamale ühiskonnakihtidesse.
Vaatame, mis toimub jahinduse ümber. Jahinduse üks suur eesmärk on hoida ulukite arvukus optimaalsel tasemel. Ehk tasemel, mida ühiskond suudab vastu võtta, seadmata ohtu ühegi loomaliigi eksistentsi. Selleks lepitakse liikide kaupa kokku nn ohjamiskavad, mille peaasjalikult panevad kokku teadlased, vastava kompetentsiga spetsialistid ja eksperdid. Sisenditeks on muu hulgas ulukite tekitatud kahjud inimestele, majandusele, liiklusõnnetuste hulk jne.
Ilma jahipidamiseta ei saa
Sellele, kes ei mõista, miks peab ulukite arvukust reguleerima, toon näite rottide paljunemise kohta. Roti pesakonnas võib olla korraga 6–12 järglast, kes juba kolme nädala pärast võivad ise järglasi saada. Ehk siis üks rotiema „toodab“ aastas u 800 järglast. Võib vaid arvata, mis meie asulates hakkaks toimuma, kui inimesed rottide populatsiooni ei ohjeldaks. Sama põhimõte kehtib kõigi ulukite kohta. Ohjeldamiseta poleks arvukuse kasv mitte lineaarne, vaid eksponentsiaalne.
Kas selline areng võiks olla kellelegi kasulik? Võib-olla neile, kes korraldavad välismaalastele fotojahte, et alati oleks uluk kaamera ette võtta. Aga inimesed, kel on lambad murtud, koduõuest koer kadunud või põllult saak hävitatud, suhtuvad asjasse teistmoodi. Tasakaal, ühiskonna sotsiaalne kandevõime peaks olema kõige alus.
Kui tullakse laua taha arutama, eeldaks see mingit kompetentsi. Lihtne on lihtsalt kõigele vastu olla.
Kui koduloomi on võimalik steriliseerida, siis looduses pole seni küttimisest optimaalsemat ohjeldamisviisi leitud. Kui jahivastastel on selleks mingi oma lahendus, võiks seda laiemale ringile jagada. Aga seda, et hunte võiks kinni püüda ja viia riikidesse, kus neid on vähe, paluks mitte pakkuda.
Üha enam satub jahindus ajakirjanduse huviorbiiti jahimeeste ja äärmuslike loomakaitsjate vastasseisu tõttu. On arusaadav, et kui on arvamuste pluralism, tuleb kajastada kõigi poolte seisukohti. Kuid pahatihti ei selgu, milline on arvaja pädevus rääkida ulukibioloogiast peale selle, et ta väidab ennast olevat tulihingeline loomade õiguste eest seisja ja on lugenud „põhjapanevat“ välismaist arvamust, mis Eesti oludega kuidagi kokku ei lähe.
Sama tendentsi on näha seadusandjate töös. Allakirjutanu osales riigikogu komisjonis, mis käsitles ulukite levitatavate taudide tõrjeks öösihiku kasutamise lubamist. Laua taga olid lugupeetud riigikogu liikmed, siseministeeriumi ja jõustruktuuride esindajad, keskkonnaamet, jahindusspetsialistid ja ka nn loomade õiguste eest seisjad. Arutelude käigus selgus, et viimati mainitutel puudus igasugune elementaarne arusaam nii terminoloogiast kui ka asja olemusest. Kui tullakse laua taha arutama, eeldaks see mingit kompetentsi. Lihtne on lihtsalt kõigele vastu olla.
Kui samas komisjonis avaldas põllumeeste esindaja arvamust, et toidujulgeolek on tähtis ja tuleb anda jahimeestele vahendid, et Aafrika seakatk kodusigadest eemal hoida, siis vastasid äärmuslased, et koduloomade söögiks kasvatamine tulekski lõpetada.
Kas külvame hanedele oma põllud?
Praegu on väga kuum teema hanede letaalse heidutusjahi lubamine kevadel. Korraldus anti välja, ent MTÜ Eesti Ornitoloogide Ühing (EOÜ) pöördus kohtusse ja peatas protsessi.
Aga vaatame sellele asjale korraks kaine mõistusega. Haneliste arvukuse pidevat suurenemist on kinnitanud nii Eestis tehtud seire kui ka rahvusvaheline koostööplatvorm. Keskkonnaameti hinnangul jääb põllumajanduse kahjustuste arvutuslik suurus viimasel viiel aastal hinnanguliselt ligi 1 500 000–2 660 000 euro piiresse.
Eesti Päevalehe veergudelt loeme aastaid hanede seirega tegelenud Aivar Leito hinnangut sügisese hanerände kohta, kus ta nendib, et „kokku võib üle Eesti kõige rohkem lennata kuni miljon hane“.
Hanede küttimine viimasel kolmel sügisel on olnud keskmiselt 3863 hane aastas ehk 0,38 protsenti läbirännanud hanedest. Võib eeldada, et kevadisel rändel liigub meilt läbi umbes sama hulk hanesid teistpidises suunas. Kui põllumehed saaksid kutsuda appi jahimehed, kütitaks ilmselt umbes sama hulk hanesid kevadel. Aastas kokku siis alla 1% läbirännanud hanedest. Kas see on tõesti oht populatsioonile?
Hanede ja laglede kaitse ja ohjamise tegevuskavas 2021–2025 seisab: kevadine heidutusjaht võib olla rakendatav kui üks ökoloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid huvisid arvestav adaptiivne hanede ohjamise meede. Samas on toodud ka ohud: kevadine hanede heidutusjaht on kriitilise tähtsusega ohutegur väike-laukhanele, suure tähtsusega ohutegur taiga-rabahanele ja väikese tähtsusega ohutegur punakael-laglele. Asi selge, eelnimetatuid küttida ei tohi.
Ehk siis väga lihtsustatult, heidutusjahi korraldus võinuks tegelikult välja näha umbes nii: kuna hanede suur arvukus on saanud ohuks põllumajandusele ja riik kahjusid korvata ei suuda, on põllumeestel oma vara kaitseks lubatud rakendada muu hulgas letaalset heidutust sellest kuupäevast selle kuupäevani. Keelatud on väike-laukhane, taiga-rabahane ja punakael-lagle küttimine. Kõik.
Miks letaalne heidutus?
EOÜ juhataja Kaarel Võhandu väitis telesaates (ERR 21.03.2024): „On olemas teadusuuringud, mis näitavad, et letaalne ei ole efektiivsem kui mittesurmavad meetodid. Tuleks vaadata ökoloogiliste lahenduste poole, see on niiskete rohumaade taastamine ja säilitamine.“ (…) „Probleemsemates kohtades võib proovida ka söödapõldusid, kuhu külvataksegi vilja, mis hanedele meeldib, et nad nendele põldudele, kust saaki üritatakse saada, ei tuleks.“
Teine ornitoloogide esindaja Tarvo Valker on öelnud (ERR 29.03.2021): „Meetmeks sobiks, kui rohumaid oleks meil rohkem ja põllulapid väiksemad. Praegu torkab põllumajanduses silma, et meil on väga ulatuslikud põllumassiivid. Kui need oleksid rohkem mosaiiksed, [oleks] rohkem ribasid, siis haned sinna nii meelsasti ka ei tuleks.“
Ökolahendused on ju toredad ja müüvad teatud vanusegruppidele hästi, aga kes selle kõik kinni maksaks? Kas ei praalita siin võõra rahaga? Minu arust on ajakirjandus selle küsimuse esitamata jätnud.
Olukorras, kus riik vaevleb rahapuuduses, lisanduvad uued maksud ja Euroopas käib sõda, on linnukaitsjatel lahendus olemas: hakkame rajama rändlindudele söödapõlde. Päriselt? See ei tähendaks ainult rajamist, vaid ka iga-aastast hooldust, külvamist, harimist. Äkki tuleks siis need söödapõllud valmis teha, enne kui hakatakse põllumeestel oma vara kaitsmist takistama? Kahjud sünnivad nüüd ja praegu.
Metsseakahjud rohumaadel
Rootsis lõppes iga-aastane letaalne heidutusjaht (Skyddjakt) jaanuari lõpus, seda kogu riigis väikeste eranditega (kaitsealad). Kaasa lõid ka Soome jahimehed. Jahti tohib pidada ka jahiajavälisel ajal, kui põllul, millel kasvab mõni kultuur, on rohkem kui viis lindu. Põhiliselt kütitakse Kanada laglet. See on Rootsis argipäev. Meil aga üritatakse normaalsust näidata ebanormaalsena.
Rottide näide kirjatüki alguses ei olnud toodud juhuslikult. Tegelikult on ka rott loom. Praegu on peale hanede teemaks ka kormoranid ja hülged ning nende hävitav mõju kalavarudele. Mis vahe on muude taluvuspiiri ületanud ulukiliikide ja rottide vahel? Rotile võib mürki sööta, aga kormorani munade õlitamine on surmapatt? Sest üks on lihtsalt emotsionaalselt vastikum elukas?
Kuigi ohjamisplaanid on kokku lepitud, algab igal aastal „näitemäng“. Kõigepealt tuleb uuesti nõuda uuringuid, mis on kaunis kulukad ja aeganõudvad. Kui uuringud valmis, tuleb välja pakkuda absurdseid lahendusi, näiteks hüljeste küttimine avamerel, kus neid küttida ei ole võimalik, või rajada hanedele söödapõlde, ja kui ka see ka ei aita, tuleb pöörduda kohtusse ja nõuda õiguskaitset.
Aeg läheb, kahjud sünnivad, jahihooaeg saab mõne kuuga läbi ja varsti pole niikuinii võimalik enam küttida. Teema maas, ootame järgmist aastat, eesmärk saavutatud ja kogu trall algab otsast peale.
Kus on see instants, kes ütleb, et nüüd aitab, kaitseme majandust, kalamehi, põllumehi, loomakasvatajaid ja hoiame hanede, kormoranide, hüljeste ja kiskjate arvukuse piires, mida ühiskond suudab taluda?
Kas hülgeid on Läänemeres vähe või palju?
Markus Vetemaa sõnul (Tartu Ülikool, PhD ihtüoloogia ja kalandus) näitavad uuringud, et aastas püüavad rannakalurid kümme tuhat tonni kala, kormoranid 16 tuhat tonni ja hülged samapalju kui rannakalurid, ehk kümme tuhat tonni.
Ja meil räägivad ornitoloogid selle taustal ajakirjanduses, et ei usu, et kormoranid kala söövad, sõnnikust tuleks võtta DNA proovid ja jälle uurida. Hüljeste asurkonna miinimum, mis Soome spetsialistide sõnul ennast taastoota suudab (ehk asurkond pole veel ohustatud) on Läänemeres 10 000 isendit. Meil loendatakse Soome, Ahvenamaa, Rootsi, Eesti akvatooriumis kokku ca 60 000 hüljest ja hülgeuurijate eesmärk on edasine kasv seitse protsenti aastas! Kuhu edasi?
Metssigu tohib pimedas söödaplatsil kõrgistmelt tehisvalgusega küttida, aga sööta ei tohi. Mis siis sead sinna meelitab? Rohumaadel ja põldudel, kus sead põllumeestele suurt kahju teevad, on jälle probleem: tehisvalgus on küll lubatud, aga jahimees peaks operatiivselt, lasu hetkeks tõusma maapinnast 2,5 m kõrgusele! Ühe käega lubame, teisega keelame.
Loo alguse juurde tagasi tulles: kui meil on probleem, tuleb seista nende eest, kes kahju kannatavad. Lahendused peavad olema reaalsed, kohe kasutatavad ja kahju võimalikult efektiivselt ära hoidvad.
