14/04/2025
🐃 Tarvas ja rännumees Mekongi äärest
(üks lugu künka otsast)
Ühel sumedal kevadõhtul, kui päike Tarvase küüru kuldas ja linnud oma viimast viisijuppi väänasid, vedas end tema künka otsa üks väsinud mees. Jalad porised, silmad kaugust täis.
„Tarvas,“ ütles mees, „ma tulen kaugelt. Käisin Mekongi ääres, seilasime paadiga mööda pruuni vett ja nägime…”
Ta jäi korraks vait. Tarvas noogutas, kannatlikult nagu vana karjusekivi.
„Üks pere kallutas ämbritega prügi otse jõkke. Plast, kiled, kemikaalid. Kõik voolas minema. Mitte keegi ei peatunud. Ja siis... loen internetist, kuidas lehmad pidavat maailma hukutama, sest nad peeretavad valel hetkel.”
Tarvas tõusis aeglaselt, silmad sügavad kui rabaaugud.
„Vanasti,” ütles ta, „mäletsejad elasid rütmis loodusega. Sõid, röhitsevad, jalutasid, sõid taas. Rohi kasvas, rohi kadus, rohi tuli tagasi. Nii oli. Nii on. Nii jääb – kui me teda ei mürgita.”
🧍♂️ Mees ohkas.
🪨 Istus Tarvase kõrvale.
🌊 All orgus voolas aeglaselt jõgi.
„Kui mul oleks su rahu, Tarvas… ma räägiksin inimestele, et päris probleemid ei haise nagu lehm, vaid upuvad plastisse.”
Tarvas muheles sarve alla.
„Räägi ikka. Ja kui ei kuulata – tule tagasi. Mul on alati aega kuulata mõistlikku juttu. Ja pakkuda peotäis kuivatatud roherüüd või marjarulli teele kaasa.”
